Ülo Vinter

(3. jaanuar 1924 – 2. juuli 2000)

Helilooja – lavateoste helikeele parim valdaja

Ülo Vinter oli helilooja, kelle loomingulise pärandi kaalukaima osa moodustavad lavateosed ning muusika nuku- ja telefilmidele, mille saatel on Eestis üles kasvanud mitu põlvkonda.

Muusikaõpingud algasid Tallinna Muusikakoolis muusikateoorias (lõpetas 1951) ning jätkusid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis kompositsiooni erialal, esialgu Mart Saare, hiljem Villem Kapi juures (lõpetas 1956. aastal).

  • Ülo Vinter
  • IMG_4004
  • IMG_4005

Aastatel 1956–1969 töötas Vinter Eesti Raadios muusikatoimetajana ning 1969–1986 Eesti Telefilmi ja Eesti Reklaamfilmi muusikatoimetajana. Tema loomepärandisse kuuluvad mitmed lavateosed, sealhulgas muusikalid ja ballett, ning muusika nuku- ja telefilmidele. Tuntuim teos on lastemuusikal “Pipi Pikksukk” (1969, koostöös Ülo Raudmäega), mida on eesti teatrilavadel kõige arvukamalt etendatud. Ainuüksi esiklavastust mängiti Estonias 410 korda. 

Lisaks sellele on Vinter loonud muusika paljudele armastatud filmidele: “Mehed ei nuta” (1968), “Noor pensionär” (1972) ja “Siin me oleme” (1979). Tema loodud laul “Laul Põhjamaast” kuulub laulupidude repertuaari kullavaramusse.

Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist on leitav telesalvestus “Külas Ülo Vinteri juures” (1994), kus Ülo Vinter meenutab oma pikaajalist tegevust toimetajana Eesti Telefilmis. 

Tekstide koostamisel on kasutatud Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) ja Eesti Muusika Infokeskuse (EMIK) materjale.