Kuno Areng
(23. juuli 1929 – 8. detsember 2017)
Koorijuht, muusikapedagoog – legend Eesti koorimuusikas
Kuno Areng oli Eesti koorimuusika üks silmapaistvamaid eestvedajaid, kes kujundas oluliselt koorimuusika arengut. Pikaajalisele pedagoogitöö tulemusel võrsus tema käe alt palju tunnustatud koorijuhte ja dirigente.
Muusikaõpinguid alustas Kuno Areng Rakveres, sõjaväeteenistuses Musta mere ääres lõpetas ta klaveri erialal Suhhumi muusikakooli (1952). Ernesaksa juhendamisel Tallinna Riikliku Konservatooriumi koorijuhtimise erialal (1959) ning Leningradi konservatooriumi assistentuuri Jelizaveta Kudrjavtseva juhendamisel (1965).
Aastatel 1966–1990 oli ta Eesti Raadio ja Televisiooni Segakoori (RAM) dirigent, andes kontserte paljudes maades, sh Saksamaal, Soomes, Rootsis, Itaalias ja USA-s, ning esinedes mainekates kontserdisaalides nagu Moskva Konservatooriumi ja Peterburi Filharmoonia Suur saal, Washingtoni Kennedy Keskuse kontserdisaal ja New Yorgi Carnegie Hall . Samuti juhatas ta aastatel 1961–2000 Vabariiklikku Koorijuhtide Segakoori, 1989. aastast alates Eesti Meestelaulu Seltsi Tallinna meeskoori ning oli Teaduste Akadeemia meeskoori peadirigent. 1962–1993 juhatas ta Tallinna Kammerkoori, olles aastatel 1978–1993 peadirigent ja seejärel audirigent. Alates 1965. aastast oli ta korduvalt laulupidude üldjuht.
Tema pedagoogiline tegevus oli samuti silmapaistev. Ta töötas õppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias alates 1962. aastast, olles 1985–1992 koorijuhtimiskateedri juhataja. Alates 1982. aastast oli ta professor ning 2003. aastast emeriitprofessor.
Kuno Arengu töö pälvis mitmeid tunnustisi: Eesti NSV rahvakunstniku tiitel (1974), G. Ernesaksa nimelise sihtkapitali koorimuusikapreemia (1994), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1999), Valgetähe III klassi teenetemärk (2000), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (2003), Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia (2009), Tallinna raemedal (2014).
Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist on leitav saade “Tähelaev”, mille külaliseks on Kuno Areng (2012).
Tekstide koostamisel on kasutatud Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) ja Eesti Muusika Infokeskuse (EMIK) materjale.