Uusarenduste pimestav sära
Kolmekümne taasiseseisvumise aegse aastaga on meie jaoks kõiksugu võimaluste arv kasvanud meeletult, lõpmatu arv kordi. Samasuguse tormilise arengu on läbi teinud ka ehitussektor, jõudes üheksakümnendatele omasest euroremondist tänapäevasesse rohetehnoloogiat kaasavasse ajajärku. Vaatamata sellele võib ehitusturul näha siiski hiiglaslikke kääre, kus ühe uue objekti puhul toimib kõik laitmatult, teine aga, sealsamas lähedal, on värsketele omanikele veskikiviks kaevuserval. Kuidas sellised olukorrad tekivad, kas tegemist on arendajate hoolimatuse või lihtlabase oskuste puudumisega?
 
Hiljuti ilmus Päevalehes erakordselt soojale suvele kohane artikkel (07.07), kuidas kuumalaine ajal tuleb higistada ühtmoodi nii vanas paneelmajas kui ka kallis uuselamus. Kokkuvõtlikult kirjeldades arutletakse selle üle, et kuigi prognoosid näitavad kuumalainete sagenemist, ei arvestata sellega praktiliselt üldse uute korterelamute planeerimisel ja jahutamisel. Kuna naljad Eestimaa suve kui viletsa suusailma üle pole veel meelest läinud, siis võib jahutussüsteemidega mittearvestamise ehk isegi mööndustega andeks anda. Kahjuks leidub omajagu möödalaskmisi aga ka muudes aspektides.
 
Vaatame mõnd konkreetset näidet. Tallinna Lauluväljaku vahetusse lähedusse on aastate jooksul kerkinud omajagu kortermaju, mis võtsid oma elanikud vastu turu keskmisest pigem kõrgema hinna eest. Piirkond on mõistagi prestiižne, sest tegemist on Kesklinna linnaosaga, meri jääb kiviga visata ning Lauluväljaku pargiala võib väiksema metsa mõõdu küll välja anda. Ja kaugel see Kadrioru parkki on. Kogu selle idülli juures tuleb tähele panna, et Lauluväljak on ürituste korraldamise paik. Juba selle koha väljavalimise hetkest peale on eesmärgiks olnud tuua alale lisaks laulupeole ka suuremad ja väiksemad üritused ning lõbustused. See, et inimestel on võimalik nautida sealjuures suurt roheala, on läbi aja olnud ikkagi täiendavaks eeliseks.
 
Kuigi juba 1928. aastast asub Lauluväljak oma praegusel territooriumil, leidub jätkuvalt neid kinnisvaraarendajaid, kellele tuleb see üllatusena. Mõnele isegi täieliku šoki ja uudisena. Kuidas muidu seletada asjaolu, et piirkonna kinnisvara müüakse kui täielikku rahuoaasi, kus haruharva miski elanikke segab – ja kui segab, siis saab selleks segajaks romantiline lainete müha sügistormi ajal, mil oma uues soojas kodus mõnusalt jalad teki alla sättida ning koos kohvi ja konjakiga kirjandusklassikat nautida. Täiesti võimalik, et just nii see ongi, kuid kogu ilukõne juures jääb mainimata asjaolu, et kallihinnalise korteri magamistoa aknad on planeeritud Lauluväljaku poole ning kulude kokkuhoiu mõttes ei ole kasutatud erilise helitõkkega materjale. See tähendab, et kontserte ja muid sündmusi on võimalik aeg-ajalt nautida päris tasuta mugavalt voodis lebades. Tõsi, une arvelt muidugi, ilmselt seepärast seda brošüürides kõlavalt ei reklaamitagi.
 
Nii ongi loodud olukord, kus Lauluväljaku naabriks kolinud inimeste seas leidub ikka ja igal aastal neid, kes on pettunud, et nende kodurahu rahvarohkete sündmustega rikutakse. Ühest küljest on pettumus ja pahameel küll mõistetav, kuid teisalt peaks lihtne loogika ütlema, et ürituste korraldamise paiga kõrvale eluaset valides, tuleb ka võimalike üritustega arvestada. Üldjuhul olen siiski pettunutega pikki jutuajamisi pidades jõudnud tõdemuseni, et meie pealinn oleks Lauluväljaku ning sellel toimuvate üritusteta hoopis igavam paik. Päris mitmele naabrile saadame ürituste kava võimalikult varakult ette: ühed planeerivad neile päevadele viibimise maakodus või välireisi, teised aga teavad aknad lahti teha ja sõbrad külla kutsuda tasuta kontserti nautima. Muidugi on ka erandeid ja reljeefseid seisukohti, näiteks üks pettunu, kelle pettumus oli nii suur, et lubas kohtu kaudu laulupeo pidamise ära keelata. Laulurahva õnneks pole veel asi siiski nii kaugele jõudnud.
 
Asja tasakaalus hoidmiseks toon aga teise näite iseenda varal, kus pidin nentima, et kinnisvara soetamise elevus pani unustama kõigile detailidele tähelepanu pööramise. Tegelikult nimetaksin seda varjatud puuduseks, sest paberil ning visuaalsel vaatlusel on kõik väga hästi. Soetades uue kodu nautisin perega privaatsust ja rahu, mida suuremale pinnale kolimine pakkus. See lõbu sai aga läbi hetkel, mil naaberkorter omaniku leidis ning sisse kolinud pere igapäevane toimetamine hakkas väga hästi kätte kostma. Nagu asja uurima asudes selgus, siis naabrite näol pole tegemist valjuhäälsete lärmajatega, vaid hoopis maja konstruktsiooni eripärad tingisid helide suurepärase edasikandumise. Ehitusinseneride nõuanded ja ekspertiisid selgitasid välja, et nii mõnegi kasutatud ehitusmaterjali ja -lahenduse puhul pole piisavalt arvesse võetud tulevaste elanike heaolu. Pikkade vaidluste tulemusel arendajaga leidus küll täiendavaid võimalusi müra summutamiseks, kuid seda vaid piirini, et mõõtmisseaded tuvastaksid lubatud vahemiku. Ehitaja ja arendaja rõõmustasid, läbi häda kätte saadud helimõõtmise miinimum on nende jaoks mõistagi maksimum. Täiendav mürasummutus tähendaks juba viiekohalise rahanumbriga investeeringut ning olulisi ehituslikke ebamugavusi nii mulle kui ka naabrile. Värskelt valminud majas ei tekita aga erilist entusiasmi mõte ehitustolmust ning sellise suure summa väljakäimisest.
 
Rangemad (miinimum) normid ja rohkem eeltööd
Eeskätt uute ehitiste puhul on jäme ots arendaja ja ehitaja käes ning ostjal jääb üle loota, et tegemist on ausa kaubaga, mis on püstitatud parimaid võimalikke materjale ja tehnoloogiaid kasutades. Õigupoolest parimaid alati olla ei saa, sest ostja rahakott seab selge piiri. Aga vähemalt võiks olla alus eeldada, et kasutatud on kvaliteetseid materjale ja mõistlikke töövõtteid. Oleks muidugi ebaõiglane teha üldistusi, kuid kahjuks pole aga siiski kadunud praktikad, kus hiljem selgub, et paberi peal on kirjas üks materjal, sein aga tehtud hoopis teisest, juhuslikult palju odavamast.
Siinkohal tasub seadusandjal veidi mõtiskleda, kuidas ajale jalgu jäänud kehtivaid ehitusnorme uuendada ning kuidas ostjaid paremini ennekõike varjatud ootamatuste eest kaitsta. Tegelikult on võimaluseks see ka arendajatele ja ehitusettevõtjatele, kes saavad samamoodi initsiatiivi haarata ning kokku leppida, millised on normid, läbi selle seatakse kõigi soss-seppade jaoks latt automaatselt kõrgemaks.
 
Mõistagi oma osa peavad kanda võtma ka need, kes kinnisvara ostma lähevad. Esmase tehnikana tuleb mitu korda sisse-välja hingata ning alles seejärel otsuseid langetada. Eeltöö peab olema põhjalik ning ei saa piirduda vaid ostetava objektiga, ringi tuleb vaadata lahtiste silmadega. Kui ümbruses laiutavad kenad rohelised krundid, siis on üsna tõenäoline, et sinna võib tulevikus ka midagi kerkida. Tark on tulevikus planeeritavate arenduste osas järele küsida näiteks kohalikust omavalitsusest. Täpselt sama mõistlik on luua loogilisi seoseid: näiteks asjaolu, et magamistoa aknast paistab Tallinna Lauluväljak, tähendab tõenäoliselt, et ürituste helid kanduvad ka magamistuppa. Ja nii edasi.
 
Jätkuval kaunil suvel tasub soovida kõigile kinnisvara ostjatele kannatlikkust ja  jahedat meelt, et langetada mõistlikke otsuseid. Samuti tuleb soovida rohkem vastutustundlike kinnisvaraarendajaid meie turule, keda aga tundub et on üha vähemaks jäänud.