Alates pandeemia algusest on justkui inimeste mõttemaailmas toimunud nihe ning osad peoloomad pidutsevad nii, nagu homset polekski. Viimastel nädalatel avaldatakse ka valitsusele tugevat survet, et kellajaline piirang meelelahutusele kaotataks.
Inimese mõttemaailm on üks ääretult keeruline süsteem, mida mõjutavad igapäevaselt tuhanded kui mitte sajad tuhanded muutujad. 2020. aasta alguses rulluma hakanud pandeemia näitas hoogsalt, kes on peremees ning tühjendas teed ja tänavad inimestest üle kogu maailma. Igaüks oli puudutatud ning tõlgendas olukorda isemoodi. Kellegi elu muutus drastiliselt, kellegi oma vähesel määral. Keegi nägi võimalust edu saavutada, kellelegi tõmmati ette ületamatu piir. Kuskil seal faasis, kus tunti muret, kas saab veel kunagi elus ühelgi üritusel käia, langeski nii mõnegi jaoks vist otsus piirideta pidutsemise kasuks. 
Sealjuures võis märgata, et inimeste endi normid ja piirid said loomingulise lähenemise osaliseks. Elementaarne „prügi käib prügikasti“ osutus korraga paljude jaoks kontimurdvaks ülesandeks ning oma käitumist selgitati suurte siiraste silmadega põhjusega, et nii kaua pole ju pidutseda saanud, võib veidi vabamalt võtta.
 
Vabamalt võtmine saab aga järjest suuremaid mõõtmeid ning firmapeod ja sünnipäevadki pole enam need hubased õhtusöögid, mida võis tavapäraseks pidada veel paar aastat tagasi. Eraürituste puhul juba unustusehõlma vajunud küsimus „kuidas turvalisuse tagate kui keegi peolistest liialt ülemeelikuks muutub?“ on taas igapäevaste käibefraaside hulgas. Muide, Lauluväljaku staažikamad töötajad – kes kogenud eriilmelisi üritusi mitu aastakümmet – nentisid, et sellist läbu maha jätvaid pidusid võis toimuda üheksakümnendatel. Tõsi, üks erinevus siiski on: kui toona tuli kõvasti vaeva näha, et lisakoristuse kulud ja kahjud sisse kasseerida, siis nüüd makstakse üsna viisakalt kõik kinni, samal ajal rõõmsalt nentides, kuidas aastateks meeldejääva peo eest polegi kahju nii palju raha välja käia.
 
Selliseid peod, mille järgselt on vaja mööbel välja vahetada või remontida, ei ole kahjuks midagi harukordset. Meediasse mõistagi korraldajate ja meelelahutusasutuste poolt sellised uudised ei lähe. Eks tegemist ole võrdlemisi paratamatu asjaoluga, kus seesugustes küsimustes on tark hoida suu kinni, et mitte oma kliendiprofiili ära hirmutada. Seesugune „peokäitumise“ muutus pikalt kestnud pandeemia tingimustes võiks olla huvitav uurimismaterjal teadlastele ja teistele spetsialistidele. Tõenäoliselt on kaugtöö, videokoosolekud, videokohtumised, suhtluse piiramine ja kõik muu pandeemiaga kaasnenu see, mis paljudel peoolukorras pidurid päris maha võtab. Aga küllap sellest kirjutatakse tulevikus detailselt tuhandeid lehekülgi.
 
Ühelt poolt vajaks restoranide ja avalike ürituste sektor küll hädasti leevendust, kuid Omicroni valguses tähendaks see, et paari kuuga oleksime jälle nakatumiste arvult maailma tipus. Nii veedaksime oodatud kevade hinge kinni hoides, kas läheb vaikselt paremaks või suure hooga halvemaks. Paratamatult on kõige mõistlikum variant jätkata pigem rangemate piirangute tingimuses, et kevadel ja suvel olla (peaaegu) viirusevabas oaasis. See annab lootust, et 2022. aasta suveperioodil võiksid toimuda ka suurüritused välisesinejatega – Rammstein ootab juba kaks aastat, et saaks Tallinna Lauluväljakul rahvale tulevärki pakkuda. Nad pole enam noored mehed, kaua me ikka laseme neil oodata.
 
Kokkuvõtteks tasub meelde tuletada, tavaliselt ikka on ka homne, ning siis ei jõuta ära kiruda seda sisemist looma, kes välja pääses. Mõistliku pidutsemist meile kõigile!
 
 
Urmo Saareoja
SA Tallinna Lauluväljaku juhataja